Receive up-to-the-minute news updates on the hottest topics with NewsHub. Install now.

SEB nädalakommentaar: kas kuld on õige kriisieelne investeering?

laupäev, 8. detsember 2018. a 14:50
6 0

Sarnaselt võime vaadata ka kullahinda võrdluses keskmise inflatsiooniga. Aastatest, kus inflatsioon on olnud üle viimase 10 aasta keskmise (või alla keskmise), on kullahind tõusnud (langenud) 59% ajast. Seega on mõõduka inflatsiooni keskkonnas seos inflatsiooni ja kullahinna vahel küllaltki väike.

Küll aga on kuld kaitsnud vara väärtust hästi just eriti kõrge inflatsiooni korral. Kuudest, mil aastane inflatsioon on olnud vähemalt 1,5 korda kõrgem viimase 10 aasta keskmisest, on kullahind aasta tagusega võrreldes tõusnud lausa 95% ajast ning on sellistel aegadel teinud keskmiselt 52% tootlust aastas. Selline kitsendus paraku küll vähendab valimi ainult 42 kuule, mis katab laias laastus nelja kiirenenud inflatsiooniga perioodi: 1) 1980ndate algus, 2) paiguti alates 2000ndate keskpaigast kuni järjepidevamalt globaalse majanduskriisini, 3) 2011. aasta ja 4) alates 2018. aasta kevadest kuni tänaseni.

Suurimaks probleemiks on kulda investeerimise juures see, et võib ette tulla väga pikki perioode, kus kuld mitte ainult ei põru inflatsiooni katmises, vaid isegi kaotab investorile raha. 1980. aasta jaanuaris saavutas kuld tipu 850 dollari tasemel. Täpselt 20 aastat hiljem oli kullahind 290 dollarit untsist, olles üsna stabiilse kümnendite pikkuse allakäiguga kaotanud oma väärtusest kaks kolmandikku. Sama aja jooksul olid kaubad ja teenused inflatsiooni tõttu pisut enam kui kaks korda kallinenud.

Täna näeme, et kuld on pikas plaanis tõepoolest vara väärtust säilitanud. Kuid tuleb ära mainida, et pean pika plaani all silmas paarisaja aasta pikkust perioodi. Öeldakse, et sajandeid tagasi sai untsise kuldmündi eest osta korraliku meeste ülikonna, ning tänapäeval samuti. Seos ja korrelatsioon inflatsiooniga on tõesti olemas ja eriti kõrge hinnatõusuga aastatel. Küll aga pole see seos tüüpilise investori jaoks praktiliseks tarbeks kuigi regulaarne.

Teoorias peaks kuld olema ka see turvaline vara, kuhu raha liigub siis, kui nähakse, et majanduses või finantsturgudel pole kõik parimas korras. Selle uurimiseks võrdleme kullahinda majanduskasvuga, mida peegeldab sisemajanduse koguprodukt, ja aktsiahindadega, mida peegeldab USA suurimaid börsiettevõtteid koondav pika ajalooga S&P 500 indeks. Teoreetiliselt peaks seega kullahinnal ja SKP-l ning kullahinnal ja S&P 500-l olema omavahel negatiivne seos.

Andmetest tuleb välja, et aeglane SKP kasv, ehk alla 10 aasta keskmise, ja kullahinna tõus (või vastupidi kasv üle keskmise ja kullahinna langus) kattuvad 63% ajast. Jällegi, loogiline seos toimib, kuid see pole väga tugev. (Võrdluseks tugevamast seosest: suuremate regioonide aktsiaindeksid kipuvad liikuma üle 80% ajast samasuunaliselt.)

Tihtilugu kaasatakse kulda oma portfelli, et saada kaitset olukordades, kus negatiivse meeleolu tõttu riskivarad, nagu aktsiad või ka kinnisvara, langevad. Kardetakse, et need tootlikud varad ei paku enam rahavoogu või kasvu, ja otsitakse turvalisemaid positsioone näiteks kulla näol. Tegelikult, kui S&P 500 indeksi tootlus on jäänud oma 10 aasta keskmisele alla, siis on kuld samal perioodil tõusnud (või jällegi vastupidi S&P 500 tootlus ületanud keskmist ja kuld langenud) vaid 56% ajast, mis ei ole jällegi väga tugev seos.

Ka kiirete korrektsioonide korral aktsiaturul ei saa loota, et kuld pakuks portfellile tuge. Päevaste hindade võrdluses sellistel päevadel, kus S&P 500 indeks on kukkunud rohkem kui 2 korda oma keskmise päevase liikumisulatuse (ehk langus keskmiselt rohkem kui 1,9% ühe päevaga), on kuld pakkunud tootlust keskmiselt 0,2%, mis on olematu võrreldes aktsiaindeksi langusega.

Enam levinud klassikaliste varaklasside, nagu aktsiate ja võlakirjade taga on ettevõtted ja riigid, mis on pidevas arengus. See annab nendele varaklassidele teatava pikaajalise kasvutendentsi. Samuti kuulub ettevõtte omamise juurde osa ettevõtte kasumist, mis võib väljenduda dividendimaksetena. Võlakirjade omamise juurde kuulub jällegi intressitulu. Seetõttu on loogiline, et kui me omame oma portfellis erinevaid aktsiaid ja võlakirju, siis olgugi, et osadel neist ei pruugi ka pikas perspektiivis hästi minna, on neil grupina ikkagi oodatav positiivne trend nii hinnas kui rahavoogudes.

Kuld nagu ka teised toorained ei maksa dividendi ega intressi. Seifis seisev kuldmünt või garaažinurgas kanistris olev bensiin ei ole aasta ega kümnendi pärast kuhugi poole arenenud. Seega ei ole toormetes sellist õigustatud ootust, et neid hoides peaks vara väärtus kasvama. Seega ei sobi kuld ja muud toormed pikaajalise osta-ja-hoia tüüpi investori portfelli nii hästi kui aktsiad või võlakirjad.

Ehkki kuld peab pikas plaanis inflatsiooniga sammu, on tema ajalooline keskmine tootlus siiski kordades väiksem kui näiteks aktsiaturgudel, jäädes näiteks viimase 40 aasta jooksul keskmiselt 2,5% juurde aastas, võrreldes USA aktsiaturu keskmise 8,8%-ga või maailmabörside keskmise 7,6%-ga.

Allikas: arileht.delfi.ee

Jaga sotsiaalsete võrgustike:

Kommentaarid - 0