Tõeline ime: kuidas kolm ülivaprat Eesti kaitseväelast surmasuust poodiumile jõudsid (2)

teisipäev, 16. september 2014. a 5:00

36 0

Tõeline ime: kuidas kolm ülivaprat Eesti kaitseväelast surmasuust poodiumile jõudsid (2)

Jaune polegi pead norgu lasknud. "Mul on väga hea meel, et ma ratastoolis ei ole. Tegelikult on palju hullemaid vigastusi kui minul. Käisin Haapsalus taastusravil ja seal olid noored mehed halvatuna ratastoolis. Nad ütlesid, et kui neil oleks valida, siis valiksid minu vigastuse."

Igapäevast leiba teenib Jaune esimeses jalaväebrigaadis medõena. "Eluga tuleb edasi minna," rõhutab ta. "Võid ju kurvastada, aga see ei muuda juhtunut olematuks. Palju sõltub pere ja sõprade suhtumisest. Halb, kui öeldakse: püsi kodus, küll me sinu juurde tuleme. Mul vedas, sõbrad vedasid mind igale poole, vajadusel aitasid treppidest üles."

Kui jutt kaldub kuulitõukele, hakkab Jaune eriliselt muhelema. "Sportlane ma küll ei ole," räägib ta. "Kui tahad haavatud kaitseväelaste spordiüritustele minna, siis pead mingit ala tegema. Joosta ma ei saa, valisin kuulitõuke."

Tähtsaks etteasteks aitas Jaunel valmistuda Eesti kergejõustiku grand old lady Eha Rünne. "Kui Eha mulle ei helistaks ega utsitaks, siis vist trennis ei käiks. Olen harjutanud kolm korda nädalas. Kaugemale tõukamiseks oleks vaja ka jõutrenni teha."

Londonis võitis Jaune tulemusega 7.45 hõbeda. "Medalit oli tore saada, aga sport polnudki peamine – kogu üritus oli nii lahe," lausub ta. "Meeste kuulitõukes piirdus üks osavõtja viie meetriga. Kuid teda kui nõrgimat toetas publik isegi kõige rohkem. Õhkkond oli väga meeldiv."

100 m vabaujumises 1.10,82ga pronksmedali võitnud Toomas Miku sõnul oli tema alal tase päris tugev.

"Eelujumises olin teine, aga finaalis kimas austraallane mööda. Tegelikult lootsin paremat tulemust 50 meetri distantsil, paraku jäin viiendaks," märgib ta.

Toomas lausa imeliselt kosunud. "Mul olid suhteliselt surmavad vigastused. Aga kaasvõitlejad ja meedikud tegutsesid kiiresti ning väga hästi."

Samas koorub Toomase jutust, et taastumisprotsess pole veel lõppenud, tuleval aastal tuleb veel kord operatsioonilauale minna.

"Kõige raskem oli ikka esimene aasta, kui vahel tekkis mõte, et ei tea, kas saabki korda," mõtiskleb ta. "Nüüd on tulemus päris hea. Väga suur on olnud pere abi. Mul on tugev naine – ta suutis mind kannatada!"

Toomase abikaasa Jaanika väärib tõepoolest kiidusõnu, sest mõni teine naine oleks niisuguses olukorras oma mehe hüljanud. "Toomas ei taha kaastunnet, ta vajab kõrvale inimest. Pärast haavata saamist ta kõike ei suutnud, siis pidin mina andma maksimumi ega tohtinud olla nõrk," ütleb Jaanika.

Jõhvist pärit Toomas möönab, et raskel ajal aitas teda ka spordimehe hing.

"Teadsin, mida pean tegema, lihasmälu oli säilinud," ütleb koolipoisina Aleksander Abeli juhendamisel ujumistreeninguid alustanud ja Eesti noortemeistrivõistlustel medaleid noppinud Toomas.

Praegu harjutab Toomas kolm–neli korda nädalas. Ta käib ujumas ja rassib ka jõusaalis, millest annavad märku vägevad musklid. Vabal ajal armastab ta sõita ATVga.

Muide, Toomas töötab nii kaitseväes kui ka kiirabis õena. Jaanuaris tahab ta lõpetada õpingud Tallinna tervishoiu kõrgkoolis. "Varem olin tegutsenud parameedikuna, nüüd tõstsin kvalifikatsiooni. Mul on kogemusi, tean, kuidas inimesi aidata."

Jõutõstmises hõbeda võitnud Raigo Roots jäi küll etteastega rahule, kuid juba täna läheb ta trenni, et alustada ettevalmistust kahe aasta pärast uuesti peetavateks Võitmatute spordimängudeks.

Allikas: ohtuleht.ee

Kategooria lehele

Loading...