TÄNA 10 AASTAT TAGASI: “Ma pidin tapma Meelis Lao"

neljapäev, 11. september 2014. a 5:50

60 0

TÄNA 10 AASTAT TAGASI: “Ma pidin tapma Meelis Lao"

Tänavu sügisel on küllaga põhjust rääkida palgamõrvadest. Oktoobris möödub viis aastat Mait Metsamaa tapmisest, kohtutes käib korraga nelja palgamõrva arutamine. Liidame siia äsjase Tallinna ringkonnakohtu otsuse, millega jäeti sellesama Metsamaa palgamõrvas süüdi Vadim Polištšuk ja tema alluvad.

Kirjutame viimaste aastate kõmulisematest palgamõrvadest seekord läbi raha vaatenurga. Avastatud palgamõrvade loetelu näitab, et inimelu hind pole sugugi kõrge. Tellimusmõrva täideviimise eest saadav tasu lubab osta ehk mõne kallima mööblitüki, keskmise edevusjärgu kodutehnikaseadme, odava auto või väikese korteri mõnes alevis. Loomulikult on konkurendi või vaenlase kõrvaldamisest saadav tulu suurem, ulatudes sageli miljonitesse. Mõrva hind aga jääb tavaliselt alla 100 000 krooni, olles enamasti veel poole väiksem.

Hollywoodi filmides on palgamõrvarid kadestamisväärselt karismaatilised kujud. Küllap mäletavad paljud lugejad muidu üsna keskpärasest filmist "Profid" (Assassins) kahe killeri - erruminekut planeeriva vanameistri (Sylvester Stallone) ning tõusva tähe (Antonio Banderas) duelli, mis vürtsitatud kirurgilise täpsusega sooritatud tapatööde ja vaimuka dialoogiga. Rääkimata eriti sümpaatsest Leonist (Jean Reno), kes suutis kilomeetri kauguselt sihtida kuuli tellija poolt nimetatud mehe meelekohta, kuid jäi hätta kakskordkahega. Leonist inimlikumat mõrtsukat on kinolinal harva nähtud...

Eestis viimaste aastate jooksul toime pandud palgamõrvad, õigemini nende täideviijad sellise glamuuriga ei hiilga. Varem kohtulikult karistatud töötud, narkarid, hasartmängusõltlased - umbes selline on tänaseks kohtupinki viidud killerite ühine nimetaja. Sellist kaadrit arvestades polegi ime, et mõrva hind on naeruväärselt väike.

1999. aastal said kaugel Venemaal, peaaegu Uuralite külje all ühes Joškar-Ola diskoteegis tuttavaks noor eestivenelane Jevgeni Bõkov ja töötu tatarlane Marat Sadõkov. Jevgeni on auahne, tema isast (samuti Jevgeni, endine miilitsamajor ja karatetreener) kirjutatakse kui endisest allilmabrigadirist, väljapressijast ja liigkasuvõtjast ning keskturu “probleemidelahendajast”.

Ka Jevgeni nooremast räägitakse kui kuritegeliku maailma ühest juhtoinast. Lisaks on ta suurepärane karateka – Eesti EM-koondise kandidaat absoluutkaalus. Karatega seoses Bõkov kaugele Marimaale sattuski. Ja satub edaspidigi.

Ühel 1999. aasta aprilliööl lastakse Koplis Nisu tänaval maha Jevgeni Bõkov seenior. Mõrtsukas tulistab läbi juhiakna mehele kuuli pähe ja, nagu ikka, kaob jäljetult.

Augusti lõpus kohtuvad Sadõkov ja veritasu ihkav Bõkov uuesti Joškar-Olas. Seekord ei räägita tühjast-tähjast, vaid Bõkov kutsub Marati Eestisse. Selleks, et tappa üks inimene. Marat nõustub, sest rahaga on kangesti kitsas käes.

8. oktoobril sõidab Sadõkov kodulinnast Moskvasse, sealt vastavalt talle varem antud juhtnööridele edasi Kingisseppa. Kingissepas on Sadõkovil vastas lühike ja turske mees ning VAZ 2106. Žiguli Lux sõidutab Marati Jaanilinna, edasi viib tee Narva jõe lähedasse metsa. Põõsast ilmub lagedale kummipaat ning Marat jõuab varahommikul koidu eel muretult Eestisse.

Ühes Narva tanklas istub Marat musta Mersusse, kus ootavad Bõkov ja viimase sõber ning trennikaaslane Aleksandr Maksimov. Hommikuks jõutakse Tallinnas Koplis asuvasse Bõkovi korterisse.

Juba samal päeval näidatakse Sadõkovile meest, keda Bõkov kahtlustab oma isa tapmise korraldamises – see on tema ise, Vadim Polištšuk. Killerile näidatakse nii turujuhi kodu Kakumäel kui ka kontorit keskturul.

Maksimov näitab Sadõkovile ka Polištšuki ennast. Hiljem ülekuulamisel kirjeldab killer teda järgmiselt. “Keskturu hoonest väljusid kolm meest. Aleksandr ütles, et üks nendest on mees, kelle ma pean tapma ning näitas, milline neist. Ma väljusin autost ning järgnesin neile. Läksin teda ligemalt vaatama, et nägu meelde jätta. Ta oli umbes 50 aastat vana, umbes 180 cm pikk, täidlase kehaehitusega.”

Just samal päeval, 10. oktoobril 1999 leiab keskturu kontrolör Sergei Normanov Polištšuki korraldusel mehe, kes nõustub tapma Mait Metsamaa.

Sadõkov elab veel mõne päeva Bõkovi kodus ja kolib siis Kemerovo jõugu külaliste tarbeks hoitud ühetoalisse korterisse Maardus. Kolmel-neljal korral käib killer koos Maksimoviga Polištšuki kodu lähedal. Kaasas on binokkel, et maja ümber toimuvat paremini näha. Tõenäoliselt just sel päeval, kui Polištšuk ootab oma käsilastelt põksuva südamega uudiseid Metsamaa tapmise kohta, luurab surm teda ennast.

Allikas: feedproxy.google.com

Kategooria lehele

Loading...