Pereterapeut: lapsi ei tohiks piiluvate päkapikkudega ähvardada

teisipäev, 8. detsember 2015. a 12:45

4 0

«Päkapikk näeb nüüd, et sa siin jonnid ja hambaid ei pese. Ta räägib jõuluvanale ja siis äkki sa ei saagi kinke“» Sarnased ähvardused kipuvad üsna sageli vanemate huulilt lipsama. Mida «päkapikk piilub» hoiatustest arvata ja milline võiks olla hästi toimiv päkapikukasvatus? Järgnevalt mõned mõtted ja nipid.

Jõuluaeg pakub vanematele väga palju võimalusi lapsega erinevaid maailmaasju arutada, mõtiskleda erinevatel väärtusteemadel ja muidugi ka last lihtsalt kuulata. Alustada võiks juba novembris, mil jõulusagimine pole veel täis tuuridel peale hakanud. Päkapikule ja jõuluvanale kirjutamine on üks viis, kuidas jutuotsa alustada. Väiksema lapse mõtteid võib vanem hoolikalt kuulata ja siis ise kirja panna. Kohe, kui tähed selged, võiks laps kirja oma käega kirjutada. Mõlemal juhul peaks see olema vanema ja lapse ühistegevus. Vanem saab last suunata kirja vormistamisel. Näiteks selgitada lapsele, et päkapikul ja jõulumehel on kindlasti hea meel, kui laps nende tegemiste ja käekäigu vastu huvi tunneb. See pole mitte ainult viisakas, vaid on ju ka väga tore teada, mida punaste mantlite-mütsidega tegelased teevad ja kuidas nad saabuvateks pühadeks valmistuvad.

Lastel võib olla palju kingisoove. Enne nende kirja panemist tuleks vanemal uurida, mis vajadused nende soovide taga on. Näiteks võib iPodi soovi taga olla vajadus vahel kodus omaette olla ja mitte kuulata õdede-vendade juttu või kellegi teise valitud muusikat. Kui lapse tegelik vajadus on selge, saab edasi leida sobiva lahenduse. Kui eraldumise ja oma muusika kuulamise soov on vaid kodus, kus lapsel on näiteks arvuti või muusikakeskus, siis ehk aitavad olukorda lahendada ka pika juhtmega kõrvaklapid. Nii saab laps lõpuks just need kingisoovid kirja panna, mis on tema jaoks tõeliselt olulised.

Kingituste hind on kindlasti ka küsimus, mis paljudel vanematel meeles mõlgub. Iga pere peab ise vaatama, mida eelarve lubab. Oluline ei ole kingituste rohkus või kallidus, vaid ikkagi vastavus lapse vajadustele. Näiteks võib laps tõesti soovida fotoaparaati ja vanemad ka näevad, et lapsel pildistamise vastu huvi on. Nii võiksid pere ja sugulased omavahel suhelda ja teha lapsele ühe ühise ja tõeliselt vajaliku kingituse, aga mitte mitu erinevat ja mitte nii vajalikku.

Päkapikkudel on tavaks lapse kirjadele ka vastata. Nende läbi saab erinevaid aruteluteemasid tõstatada või lapse heale käitumisele tagasisidet anda. Näiteks võib ta märgata, et laps peseb igal õhtul hambaid ja kirjutadagi, et see rõõmustab teda väga. Samuti võib päkapikk uurida, kuidas õdedel ja vendadel omavahel läheb ja kas nad saavad hästi läbi või anda mõne soovituse, kuidas midagi teha. Vanem peab vaid leidma aega lapsega neil teemadel rääkida ja last kuulata.

Mida aga teha käitumistega, mis on lapsevanema jaoks probleemiks? Kindlasti ei peaks ütlema «Sa oled halb laps ja päkapikk sulle nüüd midagi sussi sisse ei toogi» või kasutama muid «päkapikk piilub» ähvardusi. Vahel võib ju juhtuda, et laps on väga hästi käitunud, aga päkapikk ei ole lihtsalt jõudnud hommikul midagi sussi pista. Segadust on siis palju, sest lapse jaoks seostub tühi suss halvaks lapseks olemisega. Pealegi on teada, et lapsed hakkavad tasapisi käitumagi sedamoodi, kuidas neid sildistada. Päkapikk võiks käia ikka kõigi laste juures ja vanemale mitte sobivate käitumistega tuleks hakkama saada ilma ähvardusi või halvustamist kasutamata.

Selle, kui sageli päkapikk käia võiks, saab lapsega selgeks rääkida juba jõuluperioodi alguses. Näiteks võib päkapikk lapsele kirjutada, et ta ei sa iga päev käia, sest tal on vaja jõuda väga paljude lasteni. Nii ei muutu jõulud pühaks, kus iga päev peaks laps midagi saama. Kui lasteaias või koolis on ka mingil perioodil lastel jõulusussid, siis võiks kodune päkapikk veidi puhata. Kirjas saab jälle selgitada, et lasteaias on nii palju tegemist, et koju ei jõua.

Vahel võib ka juhtuda, et laps on sussi sisu nähes pettunud ja kurb. Siis ei maksa last hurjutada ja öelda, et ole õnnelik sellegi üle, mis sa said. Pigem võiks lapsele tema tundeid tagasi peegeldada. «Sa soovisid saada üllatusmuna ja oled nüüd pettunud, et päkapikk tõi kommi. See teeb sind täitsa kurvaks». Edasi saab ka selgitada, et ju päkapikul olid täna ainult kommid kaasas ja kindlasti ei tahtnud ta last kurvastada. Nii saab õpetada lapsele ka oma pettumuste ja teiste negatiivsete tunnetega toimetulemist ja leppimist.

Jõulud on aeg, mil võiks rääkida andmisrõõmust. Vanem võib suunata last päkapikule joonistama, kirjutama või siis julgustada isetehtud piparkooki sussi pistma. Nii võibki näiteks november mööduda tihedas kirjavahetuses ja üllatused jõuda sussi alles detsembris. Koos lapsega saab arutada, mida päkapikk tunda võib, kui teda ennast üllatus ees ootab ning sealt edasi ka mõelda, kellele veel jõulurõõmu valmistada. Näiteks võivad laps ja vanem vaadata üle mänguasjad, millega enam ei mängita ja mõelda, kes võiks neid asju rohkem vajada. Samuti on palju võimalusi teha annetusi. Näiteks loomade varjupaikadele. Vaadata võiks ka SEB Heategevusfondi lehele, kuhu on kokku kogutud kõigi Eestimaa turva- ja asenduskodudes elavate laste jõuluvanale saadetud unistused ja soovid ning anda oma panus mõne soovi täitumisele. Selle kohta saab lähemalt lugeda siit.

Allikas: joulud.postimees.ee

Kategooria lehele

Loading...