Nädalakommentaar: Rekorditest, mis maailmas ei maksa

pühapäev, 15. aprill 2018. a 16:28

14 0

Nädalakommentaar: Rekorditest, mis maailmas ei maksa

Esiteks: miks peaks Zirgilt üleüldse 400 meetri rekordit nõudma? See pole tema ala. Pigem tasuks küsida: kuidas läheb 100 ja 200 meetri vabalt- ja liblikujumises, millal seal tulemused paranevad?

Teiseks: kas on mõtet rahvusrekordite purustamise auks ja kiituseks sedavõrd hõisata, kui tulemused on maailma mõistes pehmelt öeldes kesised? Karm tõsiasi on, et ükski Eesti tegevujuja pole kunagi alistanud isegi eelmise, Rio de Janeiro olümpia A-normi. Võib arvata, et kahe aasta pärast toimuvatele Tokyo mängudele pääsemise latt on märksa kõrgemal.

Äkki oleme muutunud liiga provintslikuks ega vaata suuremat pilti? Ei võrdle end maailma ja parimatega, vaid mängime pelgalt oma liivakastis? Hiljuti tõdes endine suusataja Peeter Kümmel intervjuus Eesti Päevalehele: „Markerite puudumine loob illusioone. Tuleb uus poiss, võidab kodus medaleid ja Estoloppeti sõidu takkaotsa. Kiidetakse: ohoo, oled kõva, parim juunior nagu Jaak Mae omal ajal. Ent siis minnakse maailma ja illusioon puruneb kildudeks.”

Jutt ei käi üksnes ujumisest, paljudel teistelgi aladel on samuti märgata, et puhutakse suureks tulemused, millel pole enamat kui kohalik väärtus. Aga uudistes seda ei märgita, lugeja saab justkui petta.

Üks legendaarne treener ütles (ja paljud tema kolleegid nõustusid), et olemas on rahvusvaheline ja rahvuslik tase. Nii ongi, vaielda võib ainult selle üle, kuhu tõmmata piir.

Allikas: sport.delfi.ee

Kategooria lehele

Loading...