Lefortovo - see kurikuulus türm, kus "spioonidelt" ülestunnistusi välja pressitakse

kolmapäev, 17. september 2014. a 12:47

36 0

Lefortovo - see kurikuulus türm, kus "spioonidelt" ülestunnistusi välja pressitakse

Juba kodusõja keeristes kasvas välja kahestunud vanglatesüsteem - ühed allusid siseministeeriumile, teised otse tšekistidele, ehk hilisemale GPU-le, KGB-le. Poliitvange hoiti kriminaalidest enamasti lahus ja poliitvangide töötlemise keskusteks kujunesid näiteks Lefortovo vangla kongid, Lubjanka peakorteri arestikambrid ja Suhhanovo endine nunnaklooster, kus Suure Terrori ajal 1937-1938, aga tegelikult ka ammu enne seda ja hiljemgi, süütuid inimesi ridamisi spiooniks tembeldati ja hiljem maha lasti. Ja need olid vaid Gulagi-nimelise jäämäe tipuks.

Tsaariaegsed vanglad muudeti ametlikult eeluurimisisolaatoriteks, kus vangistatuid piinati ja tunnistusi välja pressiti, et siis tihti fabritseeritud süüdistuse najal neid juba vangilaagritesse saata. Kolmekümnendatel oli ka tavaks, et vangla õuel töötas kogu aeg traktorimootor, et summutada ülekuulamiskambritest kostvaid piinatavate või hukatavate karjatusi.

Solženitsõn kirjeldab oma Gulagi Arhipelaagis, et Lefortovo vanglas olid sel ajal spetsiaalsed "psühholoogilised" kongid, üleni mustade seintega ja terava elektrivalgusega, mida kordagi välja ei lülitatud. Ülekuulatavaid piinati ka mürinaga, mida tekitas naabruses asub tsentraalne õhu- ja hüdrodünaamika insitutuut.

Piinamismeetodid olid individuaalsed, näiteks Eesti esikommunist Jaan Anvelt peksti 1937. aastal ülekuulamisel surnuks, ühe legendi kohaselt triikrauaga.

Kirjanik Vladimir Bukovski meenutab legendi: Ühel inetul hommikul avastas seltsimees Stalin, et tema lemmikpiip on kadunud. Loomulikult kutsus ta kohale NKVD ülema Lavrenti Beria ja käskis piibu üles leida. Mõni tund hiljem leidis Stalin piibu oma laualt ise üles, aga ometi tuli Beria tema juurde ja väitis, et juba viis kahtlusalust on varguse omaks võtnud. Mõistagi Lefortovos.

Muide, Stalini poeg Vassili Stalin tegi ka ise hiljem vangina intiimset tutvust Lefortovoga, suri aga 1962, vähem kui aasta pärast vabanemist.

1971. aastal dissidendina Lefortovo vanglasse jõudnud Bukovski alustas näljastreiki, et saada endale soovitud advokaati, aga vangivalvurid asusid teda sundtoitma, paksude voolikutega läbi ninasõõrmete. Kokku tosin valvurit hoidis teda jõuga kinni, et vang sel ajal vastu ei hakkaks, sõõrmetest purskus verd, mingi toitevedelik jõudis makku. Näljastreik suruti maha, aga vang sai lõpuks omale õige advokaadi.

Kui 1959. aastal kaaluti KGB vanglatevõrgu kokku tõmbamist, oli selle 72 vanglas kokku 1388 inimest, ehk ajal, kui küüditatuid juba Siberist koju lasti, ei kadunud poliitvangide piinamine kuskile. Lubjanka vangla küll suleti 1960. aastal ja Suhhanovost sai sõjakool, Lefortovo säilitas aga oma koha poliitvangide töötlemisel. Ülekuulamisele kutsutud ei võinud kunagi kindlad olla, kas nad üldse enam vanglast välja saavad, kuigi Džerzinski, Jagoda, Ježovi ja Beria-aegsed terrorimeetmed enam ei kehtinudki ja ülekuulatavad jäid sel ajal juba enamikus siiski ellu. 1987-1988 veetis Lefortovo seinte vahel ka kurikuulus Saksa lendur Mathias Rust.

Ja nüüd on see igipõline poliitvangide ja "spioonide" piinamise kants antud hallata FSB-le, olgugi, et riik on justkui demokraatlik ja poliitvange ametlikult ei ole. Lefortovos hoiti ka 1991. aastal vahistatud putšiste, 1993. aastal vahistatud Jeltsini-vastaseid, seal on uuemal ajal istunud näiteks natsionaalbolševik Eduard Limonov, hiljem Londonis mõrvatud Aleksandr Litvinenko ja nüüd eksiili läinud Mihhail Hodorkovski. Ja mõistagi kõik need, keda võimud mingil põhjusel spionaažis kahtlustavad. Mõistagi ka Eston Kohver.

Erinevalt teistest vanadest vanglatest, pole ajaloolased julgenud Lefortovo minevikku põhjalikumalt uurida, nii pole ka teada, miks arhiteks Kozlov 1881. aastal hoone just K-tähe kujulise sisestruktuuriga tegi. Tsaariajal oli vanglas ka kabel, et vangid saaks palvetamas käia, nõukogude ajal muudeti see hukkamiskambriks.

Limonov on kirjeldanud, et kohas kus kõik K-tähe osad omavahel kokku saavad, on kontrollruum, kus istub alati viis kuni kümme valvurit, kus on arvutiekraanid ja mikrofonid, vangid aga istuvad kivikambrites, ning naabreid vahetati iga paari kuu tagant. Kongid on tehtud mahutama kolme vangi, aga tavaliselt ei jagu nendesse kahtki. On ka suuremaid kambreid ja mõistagi üksikkambrid. Traditsiooniliselt nähti ka tohutult vaeva, et takistada vangidel omavaheline suhtlemine. Vangla katusel on 15 jalutamisplatsi, kus vange lihtsalt ringi talutatakse, hoone neljal korrusel asub igaühel 50 kongi, kuigi vaid kahte korrust kasutatakse ja maksimaalse 200 vangi asemel oli Limonovi ajal seal vaid 50. Kuid tegemist on vist ainsa vanglaga kogu Venemaal, kus narkootikume ei liigu.

1997. aastal anti koos Lefortovoga FSB käsutusse veel 13 regionaalset kinnipidamisasutust, mis peaksid justkui nautima riigis eristaatust, samas on Euroopa Nõukogu ka Venemaale ette heitnud, et tegemist on kohtadega, kus ülekuulamine ja vangla on lahutamata. FSB vanglate haldamiseks loodi küll eritalitus FSIN, mille töötajad alluvad samas siiski FSB peakorterile Lubjankas. FSB ülekuulajatel on vangide töötlemiseks vabad käed.

Kaukaasia allikad kirjeldavad Lefortovo tänase päeva tingimusi nii: vangidele pannakse kott pähe, pulk hammaste vahele, nende kandu taotakse keppidega ja neid piinatakse elektrivooluga, nende suhu valatakse vedelikku, neid ähvardatakse vägistamisega ja selle kaadrite näitamisega nende sugulastele. Neid ähvardatakse mürgisüstiga. Ja siis külastavad vange anonüümsed võimukandjad, kes nõuavad kõiksuguste enne kuulmata kuritegude omaks võtmist. Ja kellelegi kaevata pole vangidel enam julgust.

Allikas: feedproxy.google.com

Kategooria lehele

Loading...