Kummaline sõda - neljanda generatsiooni sõjapidamine Venemaa stiilis

neljapäev, 25. september 2014. a 11:20

63 0

Kummaline sõda - neljanda generatsiooni sõjapidamine Venemaa stiilis

Eelmise aasta detsembris ilmus ajakirjas Foreign Policy artikkel, kus kirjeldati sõdu ning võimalikke pingekoldeid 2014. aastal. Artikli autori, Louise Arbouri arvates oli maailmal kõige rohkem muretsemiseks põhjust eelkõige Aafrikas toimuvaga seoses, mis koos sündmustega Malis, Kesk-Aafrika vabariigis ja ka Sudaanis oli igati põhjendatud. Musta mere regioonist mainiti ainult võimalikku terroriohtu seoses Sotšis toimuvate olümpiamängudega. Seda suurem aga oli üllatus kogu maailmas, kui selle aasta alguses viis Venemaa läbi kiire sõjalise operatsiooni Ukraina vastu ja see on vähemalt nüüdseks kaasa toonud Krimmi annekteerimise Venemaa poolt ja ebastabiilsuse Ida-Ukrainas.

Selle sündmusega tuletas Venemaa kogu maailmale meelde seda, et Venemaa on valmis ja võimeline kasutama sõjalist jõudu oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, nii nagu juhtus ka 2008. aastal Georgias. Siiski tuleb märkida olulist kvalitatiivset erinevust selle vahel, kuidas tegutsesid Venemaa relvajõud Vene–Georgia sõja ajal ja kuidas on nad seda teinud Ukraina konfliktis. Kui Georgias toimus kogu tegevus veel eelmisest sajandist pärit mallide järgi, siis Ukraina konfliktis demonstreeris Venemaa oma uut sõjalise mõtlemise mudelit, millel on palju neljanda generatsiooni sõjapidamise tunnuseid.

Sisuliselt oli ja on tegu 21. sajandi ründeoperatsiooniga, mis kasutab tänapäevaseid sõjapidamise meetodeid strateegiliseks pettemanöövriks ja kõige kõrgemal tasemel toimuvat kalkuleeritud hämamist selleks, et saavutada oma sõjalis-poliitilisi eesmärke. Venemaa operatsioon kujutab endast kombinatsiooni mittekonventsionaalsest sõjalisest tegevusest, kus põhiraskus on ilma eraldusmärkideta „rohelistel mehikestel” või siis Venemaa „vabatahtlikel” ja massilisest küber- ning infosõjast, kus kasutatakse nii tavameediat kui ka internetti oma propaganda edastamiseks. Viimase eesmärk on olnud lõhestada Ukraina ühiskond seestpoolt, kasutades hüpoteetilist ja Venemaa enda poolt üles puhutud Ukraina fašistide teemat ja sellest lähtuvat ohtu venekeelsele ja -meelsele elanikkonnale Krimmis ja Ida-Ukrainas.

„Sõda ei alga sõja kuulutamisega, vaid vägede valgumisega üle piiri,” ütles omal ajal Punaarmee brigaadikomandör Georgi Isserson ja nii arenesid sündmused sisuliselt ka Ukrainas. Samal ajal, kui veel viimaseid päevi võimulolev Ukraina president Janukovõtš püüdis alles opositsiooni esindajatega läbirääkimiste teel Ukrainat tabanud sisepoliitilisele kriisile mingitki rahumeelset lahendust leida, oli president Putin juba oma otsuse teinud ja Venemaa sõjamasin oma käsud kätte saanud. Võib öelda, et ettevalmistus sõjaliseks invasiooniks algas juba ajal, mil kogu maailma tähelepanu oli veel pööratud taliolümpiamängudele Sotšis. Vaevu oli olümpiatuli kustunud, kui esimesed Il-76-tüüpi transpordilennukid hakkasid massiliselt maanduma Anapas, toimetades sinna Ukraina vastu suunatud operatsiooni läbiviimiseks vajalikke eriüksuseid ja dessantväelasi.

Loetud päevade jooksul ilmusid Sevastopolis kujuteldava genotsiidi ärahoidmise ettekäändel tänavatele esimesed ilma eraldusmärkideta „rohelised mehikesed”, keda Venemaa massimeedia ristis kiiresti „viisakateks inimesteks”. Kuigi igale professionaalile oli selge, et „roheliste mehikeste” näol oli tegu Venemaa relvajõudude esindajatega, väitis president Putin ja teised kõrgetasemelised Venemaa ametnikud järjekindlalt, et Krimmis asuvad Venemaa väekontingenti pole suurendatud ja „roheliste mehikeste” näol oli tegu ainult Krimmi omakaitse esindajatega.

Kui sa tahad midagi valgustkartvat varjata või siis vähemalt selle ilmsikstulekut võimalikult palju edasi lükata, siis tuleb korraldada midagi, mis tõmbab endale kindlasti kõikide tähelepanu. 26 veebruaril teatasid Venemaa kõik suuremad massimeediavahendid, et Venemaa Lääne- ja Kesksõjaväeringkondades algasid rutiinsed sõjalised valmisolekuharjutused, kuhu olid kaasatud kolm armeed, ligi 150 000 meest ning sajad tankid ja lennukid. Kuigi pole teada, kui palju sõdureid tegelikult nendel väliharjutustel ja õppustel osales, tegi suurte numbrite maagia oma töö ja kõikide fookus oli mõneks ajaks suunatud õppustel toimuva juurde.

Sellel ajal kui kogu maailm ja ka Ukraina jälgisid huviga seda, millega venelased Lääne sõjaväeringkonnas tegelevad, jätkasid venelased suurõppuste varjus juba olümpiamängude lõputseremoonia ajal alanud üksuste ümberpaigutamist Krimmi ja selle lähiümbrusesse. Kogu Venemaa lääneosast toimetati arvestatav kogus kõige võitlusvõimelisemaid allüksusi nii õhudessantvägedest kui ka eriüksustest kõigepealt lennukitega Anapasse ja sealt juba dessantlaevadega edasi Sevastopolisse.

Sarnane tegevus kordus ka aprillis, kui venelased kuulutasid oma üksuste Ukraina piiri äärde koondamise varjamiseks välja järjekordsed rutiinsed õppused, mis seekord toimusid allüksuste jaoks neile võõrastel polügoonidel Ukraina piiride vahetus laheduses. Kui ametlikult oli õppustele kaasatud ainult piiratud arv üksuseid, siis varjatult liigutati piiride vahetusse lähedusse ligi 45 000 sõdurit koos relvastusega. Sellise arvestatava väekontingendi viibimine Ukraina piiride lähedal oli asjaolu, mida venelased järjekordselt, hoolimata toodud tõenditest, kõige kõrgemal tasemel tuima järjekindlusega eitasid. Praegu on seda arvu järkjärgult vähendatud, kuid ka selle artikli kirjutamise ajal asub piirkonnas vähemalt 10 000 Vene sõdurit ja vastavalt vajadusele neid roteeritakse. Nimetatud sõjalised manöövrid ja nende varjus üksuste koondamine teenisid ja teenivad ka praegusel ajal mitut eesmärki.

Esiteks andsid piiride lähedal asuvad üksused Moskvale võimaluse konflikti arengut mõjutada, survestades Kiievit, kui viimane planeeris terrorismivastast operatsiooni Ida-Ukrainas jätkata (mis vähemalt ühe korra ka selle tõttu edasi lükati).

Peale selle andis sellise väekontingendi paiknemine separatistidele moraalse toetuse ja võimaldas neid varjatult sõjaliselt toetada. Võib lisada, et ka suure tõenäosusega on ühe Ukraina üksuse hävitamine reaktiivtulesüsteemide kogupauguga ja eksikombel Malaisia reisilennuki allatulistamine näited sellest Venemaa sõjalisest abist.

Samas jätab manööverüksuste olemasolu Ukraina piiride lähedal ka võimaluse kasutada otsest sõjalist jõudu, kui Kiiev peaks olema liiga edukas oma terrorismivastase operatsiooni läbiviimisel. Nii mõnedki Venemaa poliitikud ja separatistide juhid on kutsunud Venemaa avalikkust üles neid üksuseid oma kaasmaalaste kaitseks Ukrainas aktiivselt kasutama.

Kui vaadata Krimmi operatsiooni, siis selle puhul oli tegu hästi planeeritud ja läbiviidud sõjalise operatsiooniga, kus kombineeriti omavahel klassikaline nõukogudeaegne sõjaline mõtlemine ja 21. sajandi tehnoloogiad, taktikad ja võimalused selleks, et saavutada oma poliitilised eesmärgid niinimetatud lähivälismaal ehk siis Krimmi annekteerimine.

Krimmi operatsiooni edukuse üks võti oli kahtlemata seal asuvad Venemaa sõjaväebaasid. Sõjaväebaaside olemasolu võimaldas venelastel üsna varjatult toimetada Krimmi poolsaarele operatsiooni läbiviimiseks vajalikud üksused ja andis võimaluse kohaliku venekeelse elanikkonna baasil segamatult formeerida nn viies kolonn. Vene sõjaväe ja eriteenistuste organiseeritud ja toetatud Krimmi kohalikku omakaitset ja Venemaalt juurdetoodud vabatahtlikke kasakaüksuseid oli vaja rahva omaalgatuse demonstreerimiseks, mis omakorda lõi hea pinnase hilisemaks referendumi korraldamiseks.

Kesksel kohal selles operatsioonis oli ilma eraldusmärkideta sõdurite kasutamine, mis andis Venemaale võimaluse eitada järjekindlalt oma üksuste osalemist Krimmis asuvate valitsusasutuste ja Ukraina sõjaväeosade blokeerimisel. Selline eitamine kõige kõrgemal tasemel tekitas piisavalt segadust ja aitas Venemaal võita aega, et saada kontrolli alla kogu poolsaar enne, kui Ukraina valitsus ja rahvusvaheline üldsus lõplikult aru said, mis Krimmis tegelikult toimub. Tulemuseks oli see, et Krimmi poolsaarel asuvad Ukraina relvajõud blokeeriti nende baasidesse enne, kui nad said oma uuelt valitsuselt mingeid käske alustada aktiivset vastutegevust Venemaa relvajõududele.

Tundub, et otsese vastasseisu vältimine oligi üks operatsiooni eesmärk ja illustreerib samas uue sõjalise mõtlemise elemente Venemaa kõrgemas sõjalises juhtkonnas, kus on mõistetud seda, et sõjalise jõu kasutamise spekter võib olla hoopis laiem kui seni on praktiseeritud. Tegelikult oli operatsiooni kaasatud üksuste võime tegutseda nii-öelda viisakalt (siit ka nimetus „viisakad inimesed”) ja vaoshoitult keskkonnas, kus ka kõige ebaolulisem ülemäärase jõu kasutamise intsident oleks pingelise, kuid üldiselt mitte vägivaldse olukorra viinud laiaskaalalise relvastatud vastasseisuni, muljetavaldav. Arvestades senist Vene sõjaväe tegutsemismalli Tšetšeenias ja Georgias, siis selline piiratud ulatusega tegevus on midagi, millega Vene sõjavägi pole siiani silma paistnud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Venemaa demonstreeris Krimmis oma võimekust teha hästi planeeritud ja läbiviidud poolsõjalisi operatsioone, mis nõuavad väga head koordinatsiooni kõige kõrgemal tasemel.

Kui Krimmis toimunud operatsiooni võib Venemaa pidada kordaläinuks, siis sündmuste arengut Ida-Ukrainas ei saa Krimmis toimunu taustal pidada Kremli jaoks just õnnestunuks. Suurim erisus stsenaariumite arengus tulenes eelkõige Venemaa sõjaväebaaside puudumisest, mis ei võimaldanud niivõrd vabalt tegutseda ja olukorda destabiliseerida. Tänu massiivsele propagandale õnnestus Venemaal Ida-Ukraina elanikkonna hulgas küll luua teatav negatiivne kujund keskvalitsusest Kiievis, kuid avaliku vastasseisu initsieerimiseks jäi sellest väheks. Sellest tulenevalt jäi rahutuste algatamise põhiraskus Ida-Ukrainas Venemaa eriteenistuse kanda.

Hoolimata Venemaa massimeedia järjekindlatest katsetest kuvada Ida-Ukraina separatistlikku liikumist eelkõige kohaliku initsiatiivina, võib olemasoleva andmestiku põhjal järeldada, et põhilise löögijõu ja tuumiku selles nn separatistlikus opositsiooniliikumises moodustavad Venemaa eriteenistuse värvatud Venemaa endised eriüksuslased ja sõjaväelased, kes loomulikult eitavad igasugust seost Venemaa võimudega, sest tihtipeale nad ei teagi, kes nad värbas. Eraldi tasub märkida nn huntide sadakonda kuuluvaid kasakaid, kes isegi ei varja oma kuulumist Venemaa poolsõjaväelisse organisatsiooni ja keda Kreml kasutas abijõuna sõjaliste operatsiooni korraldamisel Krimmis. Lisaks neile võib praegusel ajal Ida-Ukrainas kohata suurel arvul idealiste, kes Kremli propaganda ja ajupesu tulemusena arvavadki, et Ida-Ukraina tahabki vabaneda Kiievi hunta võimu alt, ja keda aktiivselt kaasatakse selleks spetsiaalselt avatud värbamispunktides. Separatistlikust liikumisest moodustavad Ukraina enda elanikud ainult marginaalse ja mitte just kõige võitlusvõimelisema osa, nagu vabatahtlikud Venemaalt on märkinud.

Hoolimata separatistliku liikumise algupärast või päritolust on Ida-Ukrainas praeguseks tekkinud olukord, kus Venemaa toetuse tõttu on konflikt omandanud kodusõja mõõtmed. Lahingutegevus Ida-Ukrainas on endaga kaasa toonud palju tsiviilohvreid ja oluliselt on saanud kannatada riigi infrastruktuur. Sisuliselt sõdib praegu üks osa Ukraina elanikkonnast teise osa elanikkonnaga. Venemaa esineb selles konfliktis, mille ta ise algatas, venekeelse elanikkonna kaitsja rollis ja seda tihtipeale isegi vastu selle sama Ukraina venekeelse elanikkonna tahtmist.

Konflikti iseloomustavad neljanda generatsiooni sõjale omaselt tunnused, kus on kadunud piirid selliste konventsionaalsele sõjale iseloomulike märgusõnade nagu kaitse ja pealetung, strateegia ja taktika vahel. Pole rinnet ja tagalat. Sõjaline tegevus ei toimu kindlas piirkonnas või suunas, vaid kogu konfliktitsoonis võrgustiku põhimõttel. Kuigi erinevatel gruppidel puudub sisuliselt ühtne juhtimine ja kontroll, iseloomustab kõikide nende erinevate separatistlike grupeeringute tegevust hajutatud taktika kasutamine.

Oluline erinevus tavapärasest sõjapidamisest on see, et sõjategevus toimub suures osas asustatud punktides, mis annab võimaluse seguneda kohaliku elanikkonnaga, kasutades neid samas ka elava kilbina, ja see toob ühtlasi endaga kaasa suure hukkunute arvu konfliktis mitteosalejate seas. Võimaluse korral püütakse kohalikku elanikkonda kasutada taktikaliste eesmärkide saavutamiseks, olgu selleks siis teede blokeerimine, Ukraina väeosade survestamine separatistlikes oblastites või terrorismivastase operatsiooni läbiviimise takistamine, kusjuures peale taktikalise eelise ja võimaluse oma jõudusid hoida annab selline tegevus hea ainese ka infooperatsioonide jaoks.

Praegu võib näha, et Venemaa toetatud separatistide kontrollimatu tegevuse tõttu on sõjapidamine väljunud igasuguste humanitaar- ja rahvusvahelise õiguse piiridest ja omandanud ilma reegliteta sõja vormi. Hoolimata katsetest nimetada ennast Donetski rahvavabariigiks ja luua sellega mulje mingisugusestki riiklusest on separatistide kontrolli all olevatel aladel sisuliselt tegu erinevate väljaspool seadust tegutsevate kriminaalsete grupeeringutega, mis ei kanna oma tegevuse eest mitte mingisugust vastutust. Venemaa omakorda väidab, et tegu on Ida-Ukraina elanikkonnaga ja Venemaa neid ei kontrolli ja mõjutada ei suuda. Igasuguste reeglite eiramine separatistide poolelt teeb konflikti Ukrainas halastamatuks ja julmaks.

Ukraina konflikti üks iseloomulik tunnus ongi selle kriminaaliseerimine juba selle esimestest etappidest alates. Vene eriteenistused kasutasid oma esimeste separatistlike rakukeste organiseerimisel eelkõige kriminaalset elementi nii Krimmis kui ka Ida-Ukrainas. Ka erinevate kinnipidamisasutuste vallutamine Ida-Ukrainas on näide sellest, kes eelkõige separatistide poolt sõdivad ja paljud Ukraina miilitsatöötajad on separatistide seast tundnud ära oma endised hoolealused. Karistamatus ja piirangute puudumine on viinud selleni, et lahingutegevus viiakse ellu bandiitlike ja terroristlike meetoditega, kusjuures terror on omandanud massilise ulatuse, nii nagu võis näha Luganskis, kus separatistid avasid tule linnast lahkuda püüdvate elanike pihta.

Hoolimata juba rohkem kui kuu kestnud Kiievi terrorismivastasest operatsioonist on praegune olukord aktiivse konflikti piirkonnas jätkuvalt ebaselge. Võib öelda, et Kiievi loiu tegevuse tõttu esimeste relvastatud grupeeringute likvideerimisel õnnestus separatistidel tekitada nn kriitiline mass ja leida kohaliku elanikkonna hulgas piisavalt toetajaid, et luua vähemalt väliselt muljet üldrahvalikust ülestõusust. Probleemne on olnud ka terrorismivastasesse operatsiooni kaasatud Ukraina üksuste motivatsioon, juhtimine ja tehniline varustatus ning kindlasti vastava kogemuse puudumine. Klassikalise jõudude koondamise asemel pealöögi suunal peavad Ukraina regulaarüksused sarnaselt separatistidega tegutsema hajutatult väiksemate taktikaliste üksustena ja kasutama COIN-taktikat.

Hoolimata sellest võib väita, et ilma Venemaa toetuseta nii inimeste kui ka varustuse näol hääbuks separatistlik liikumine Ukrainas mõne kuuga. Seda asjaolu on avalikult tunnustanud ka paljud separatistide liidrid. Kahjuks on Ukraina piirivalvel aga väga limiteeritud võimekus tagada piirirežiim ja piiride puutumatus Ida-Ukraina oblastite ja Venemaa vahel. Venemaa omalt poolt aga ei sea ebaseaduslikele relvastatud piiriületajatele mingeid tõkkeid, mistõttu vajalike inimeste ja relvastuse ületoomine ei ole praegusel ajal suurem probleem. Seda enam, et enamik taolistest piiriületajatest liigub Ukrainasse Venemaa ametivõimude heakskiidul ja toetusel. Siiski annavad Ukraina keskvõimu viimase aja edusammud terrorismivastase operatsiooni läbiviimisel lootust teatavaks optimismiks ja võib öelda, et Venemaa toetus separatistidele ainult pikendab konflikti ja suurendab mõttetute tsiviilohvrite arvu, kuid ei suuda mõjutada selle lõpplahendust.

Ukraina konflikti ei saa kuidagi pidada ainult riigisiseseks relvastatud konfliktiks, sest selle taga seisab Venemaa, kes on huvitatud Ukraina allutamisest oma mõjusfääri. Vastavalt Venemaa julgeolekudoktriinile on Ukrainal jätkuvalt oluline osa Venemaa ambitsioonides muuta jõudude vahekorda regioonis ja taastamaks oma endist hiilgust. Seepärast võib Ukraina konflikti vaadelda kui Venemaa katset muuta Ukrainas valitsevat riigikorda ja valitsust ilma otsese sõjalise sekkumiseta. Viimaste kuude jooksul on Venemaa kasutanud oma sõjalist, majanduslikku ja poliitilist potentsiaali selleks, et oluliselt destabiliseerida olukorda Ukrainas ja muuta rahvusvaheliselt tunnustatud riikide piire, annekteerides Krimmi.

Venemaa kasutas oma operatsiooni planeerimisel ära selle, et Ukraina pole kahekümne iseseisvusaasta jooksul suutnud välja arendada omariiklust ning riigi autoriteet ja tähendus on Ukrainas vohava korruptsiooni tõttu olnud üsna nõrgad. Sellist riiki on sisemiselt palju lihtsam lagundada kui sõjaliselt vallutada. Üllatus, petmine ja strateegiline hämamine on põhilised elemendid, mida Venemaa on konfliktis Ukrainaga kasutanud. Lisaks sellele on Venemaa demonstreerinud üllatuslikku paindlikkust oma üksuste liigutamisel arvestatavate vahemaade taha, nende lahingulise valmisoleku saavutamisel ja oma tegevusvalikute säilitamisel.

Venemaa demonstreeris selles konfliktis oma uut sõjalise mõtlemise mudelit, kombineerides traditsioonilisi Venemaa sõjalise mõtlemise doktriine neljanda generatsiooni sõjapidamisega selleks, et saavutada oma rahvuslikke eesmärke. Venemaa strateegia annab märku sellest, kui lai võib olla võimalik tegevuse spekter sõjaline operatsiooni läbiviimisel ning sellest, kui efektiivselt on Venemaa suutnud integreerida oma relvajõud teiste riiklike struktuuridega oma poliitiliste eesmärkide saavutamisel. Selline erinevat liiki jõudude tegevuse organiseerimine on keeruline tegevus, mis nõuab väga head ja ettevalmistatud ning tehniliste ja sidevahenditega varustatud ning vastava planeerimiskogemusega juhtimisorganit.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oma tegevusega esitab Venemaa tõsiseid proovikive sellele, kuidas Euroopa on arendanud oma julgeolekut ja stabiilsust alates Teisest maailmasõjast. Venemaa uus strateegia Ukrainas ja Ukrainaga seoses on eelkõige ründav ja see uus strateegia võib mõjutada oluliselt Euroopa tuleviku julgeolekut.

Allikas: feedproxy.google.com

Kategooria lehele

Loading...