Šotimaa ja Inglismaa "sõprus" läbi aegade - rida sõdu, unioon ja nüüd siis kolmas referendum

teisipäev, 16. september 2014. a 11:20

84 0

Šotimaa ja Inglismaa "sõprus" läbi aegade - rida sõdu, unioon ja nüüd siis kolmas referendum

937. aastal peeti maha Brunanburhi lahing, kus anglosakside (ehk siis Inglismaa) kuningas Æthelstan purustas gaelide Alba, brittide Strathclyde'i ja normannide Dublini kuningriigi ühise väe.

1016. või 1018. aastal peeti maha Carhami lahing šotlaste ja Northumbria anglosakside vahel, millega Šotimaa väidetavalt võitis endale Lothiani alad. Enamvähem samal ajal ühendati ka Strathclyde'i kuningriik Alba (edaspidi juba ametlikult Šotimaa) kuningriigi külge.

1093. aastal toimus Alnwicki lahing, kus Northumbria jarl Robert de Mowbray purustas Šotimaa kuninga Máel Coluim (Malcolm) III väe ja viimane hukkus.

1138. aastal tungis Šoti kuningas Dabíd (David) I kodusõtta kistud Inglismaale, võitis Clitheroe lahingus, kuid sai seejärel lüüa Northallertoni lahingus.

1174. aastal peeti maha uus Alnwicki lahing, kus Inglismaa sisetülidesse sekkunud Šoti kuningas Uilliam (William) I langes vangi, Inglise kuningas Henry II okupeeris Šotimaa ja viimane oli sunnitud tunnistama end Londoni vasalliks. Falaise leping, mille kaks kuningat 1175. a omavahel sõlmisid, oli suurimaid alandusi Šotimaale.

1296-1328 toimus esimene Šoti iseseisvussõda, mille kangelasteks kujunesid Uilliam Uallas (William Wallace) ja kuningas Roibert (Robert) I Bruce. Inglise kuningate Edward I ja Edward II agressioon löödi tagasi. Vabadussõja iidoliks tõusnud, kuid vangi langenud Wallace hukati küll 1305. aastal Londonis, kuid otsustava võidu sai Robert I Bannockburni lahingus 1314, kuni neliteist aastat hiljem sõja lõpetanud Edinburgh-Northamptoni rahuleping taastas ka Šoti iseseisvuse.

1332-1357 peetud teine Šoti iseseisvussõda kasvas välja võimuvõitlusest Šotimaal, kus Daibhidh (David) II Bruce oli sunnitud otsima liitu Prantsusmaal, Inglise vägede jõul Edinburghis troonile tõstetud Edward Balliol loobus aga hiljem troonist Inglise kuninga Edward III kasuks. Viimane tunnistas lõpuks David II õigust Šoti troonile suure rahasumma (100 000 hõbemerki) vastu.

Järgnes rida väiksemaid piirilahinguid, millest mainimist väärivad: Otterburn (1388), Nesbit Moor (1402), Humbleton Hill (1402), Piperdean (1436), Sark (1448).

1512. aastal kuulutas Inglise kuningas Henry VIII sõja Prantsusmaale, viimase liitlasena tungis Šoti kuningas James IV Stuart Inglismaale, kuid sai surma Flodden Fieldi lahingus 1513.

1541. aastal puhkes sõda uuesti, kui Šoti kuningas James V tungis Inglismaale ja sai lüüa Solway Mossi lahingus 1542.

Sõjategevust 1543-1550 nimetatakse Rough Wooing (tõlge oleks ehk "jõhker kosimine"), kuna Henry VIII üritas saada Šotimaa kuningannat Mary Stuartit edutult naiseks oma pojale Edwardile (hilisem Edward VI). 1544-1545 rüüstasid Inglise väed Šotimaa lõunaosa, kuid said omakorda lüüa Ancrum Moori lahingus, ja viimane suurem lahing kahe naabri vahel peeti maha 1547 kohas nimega Pinkie Cleugh.

Mary Stuart valitses Šotimaad oma poja James VI nimel ja oli François II abikaasana 1559-1560 ka Prantsusmaa kuninganna, kuid 1567. aastal Šoti troonist ilma jäänuna otsis abi Inglise kuningannalt Elizabeth I, tehes sellega saatusliku vea. Mary pandi vangi ja hukati väljamõeldud süüdistuste alusel 20 aastat hiljem. Ometi päris Mary poeg James VI Stuart 1603. aastal Inglise trooni ja tõusis niimoodi personaaluniooni kaudu Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa ühiseks kuningaks.

Inglismaa revolutsiooni ja kodusõja ajal hoidis Šotimaa mõistagi Stuartite poolele, kroonides Charles II kuningaks juba nädal pärast seda kui Charles I - aastal 1649 - hukati. Kolm aastat hiljem olid šotlased aga sunnitud alistuma nüüd juba vabariikliku võimu - Oliver Cromwelli Commonwealthi võimule.

Kuninganna Anne võimu ajal suruti Inglise ja Šoti parlamentides vastavalt 1706. ja 1707. aastal läbi uniooni loomise otsused, mis liidulepingu jõustumisel 1. mail 1707 asendas kaks eraldi kuningriiki ühise Suurbritannia kuningriigiga. Šotlased olid lootnud, et unioon aitab neid välja majanduskrahhist, mille oli esile kutsunud katse Panamat koloniseerida, tulemuseks oli aga igasuguse iseseisvuse kaotamine. Hannoveri dünastia võimule tulek vallandas veel väiksemaid jakobiitide ülestõuse Šotimaal, mis summutati aastaks 1746.

Omavalitsust tagasi nõudev Home Rule-liikumine sündis Šotimaal 1853. aastal, ning sai eriti hoogu tänu iirlaste samasugustele nõuetele. 1913. aastal anti Londonis parlamendile arutada ka Šotimaa omavalitsuse eelnõu, kuid see takerdus vaidlustesse. Oma riigile iseseisvust nõudev Šoti Rahvuspartei loodi alles 1934. aastal, kui oli selge, et Londonilt soovitud järeleandmisi saada pole võimalik.

Šotimaa Akt 1978. aastast lubas lõpuks Šotimaale omavalitsust, kuid järgnenud nn devolutsioonireferendum aasta hiljem kukkus läbi madala osaluse tõttu - omavalitsuse poolt oli 51,6 ja vastu 48,4 protsenti osalenuist.

Teine devolutsioonireferendum 11. septembril 1997 andis lõpuks Šotimaale tagasi oma parlamendi ja omavalitsuse, seekord oli jah-hääli üle 74 protsendi. Šotimaa ja Wales said omale samasugused omavalitsused, kui Põhja-Iirimaa oli juba endale välja võidelnud. Aga võimupiiride jagamise vaidlused Londoniga ei ole lõppenud.

Kolmandal referendumil, mis toimub sel neljapäeval, on Šotimaa valijatel laual nüüd kaks varianti: Küsimusele: "Should Scotland be an independent country?" (Kas Šotimaa peaks olema iseseisev riik?) on võimalik vastata jah või ei.

Allikas: feedproxy.google.com

Kategooria lehele

Loading...