Receive up-to-the-minute news updates on the hottest topics with NewsHub. Install now.

KURB AASTAPÄEV: mis juhtus Permisküla saarel 11. juulil ja augustis 1944?

teisipäev, 11. juuli 2017. a 12:33
33 3
KURB AASTAPÄEV: mis juhtus Permisküla saarel 11. juulil ja augustis 1944?

11. augustil andis nõukogude kahurvägi ülitugeva ja kontsentreeritud tulelöögi Permisküla saarel asunud II Pataljoni positsioonidele. Täistabamuse sai ka pataljoniülema kapten Perliste punker, kus olid koos peaaegu kõik pataljoni ohvitserid, kes kõik hukkusid. Kahuritulele järgnes venelaste dessant, millest pääses vaid kolm sõjameest ja leitnant Kukk.

Saare vallutamisele järgnenud katse saarelt edasi tungida lõi aga major Lillelehe moodustatud löögiüksus (rügemendi staabikompanii, mõned 292. Eesti Politseipataljoni kompaniid, rügemendi patarei, 4. Eesti Piirikaitserügemendi I Pataljon) tagasi.

1944. aasta 17. septembri õhtul sai rügement käsu oma positsioonid maha jätta ja taanduda Dreiecki – Dobrina – Taga-Varesmetsa – Ees-Varesmetsa – Iisaku – Rannapungerja – Tudulinna – Avinurme kaudu uutele positsioonidele Mustajõe joonel.

20. septembril jõudis rügement Tudulinna ning otsustas tee läbi lõiganud Punaarmee vägedest Avinurme juures lahinguga läbi murda. Pikati ruumis pidas rügement koos 3. Eesti Piirikaitserügemendiga maha oma viimase lahingu. Pärast laskemoona lõppemist ja vene tankide ilmumist läksid allesjäänud mehed väikeste gruppidena laiali Alutaguse metsadesse.

Üheks 1944. aasta suve sõjasündmuste kaotusterohkemaks ja isegi mõnevõrra salapärasemaks juhtumiks on Permisküla saarel toimunu. Saar ise asub Narva jõel küllaltki üksildases paigas ja tõenäoliselt pole enamik eestlasi seda oma silmaga näinud.

Tänapäeval kuulub asustamata saar Ida-Virumaal asuva Illuka vallale. Saare pikkus on 2,5 kilomeetrit ja laius kuni 670 meetrit, seega pindalalt (poolteist-kaks ruutkilomeetrit) korraliku suurusega ja võrreldav näiteks Aegna saarega. Narva jõgi voolab Peipsi järvest kuni Narva linnani kaarega umbes 60 kilomeetri pikkuselt. Permisküla saar paikneb Peipsist kümne kilomeetri ja Narvast 50 kilomeetri kaugusel.

Narva jõe vasakpoolsel harul on saare kohal Permisküla kärestik, jõe parempoolsel harul (mida mööda kulgeb ka Eesti-Vene riigipiir või kontrolljoon), asub Kakoloki kärestik. Teise maailmasõja ajal 1944. aasta kevadel ja suvel toimusid saarel ning saare piirkonnas ägedad kaitselahingud, milles osalesid 6. Eesti piirikaitserügemendi väeosad.

Piirikaitserügemendid moodustati kevadel 1944. aastal mobiliseeritud eestlastest, kes väljaõppe ja vanuse poolest ei sobinud parimasse väekoondisse: 20. Eesti SS-vägede diviisi. Piirikaitserügemendid (mis moodustati peale Eesti ka Lätis) olid enamasti kehvema väljaõppe ja relvastusega ning Saksa väejuhatus rakendas neid vaiksemates ja vähem tähtsates rindelõikudes.

Sageli varustati piirikaitsjad kehva kvaliteediga trofeerelvastusega, mille laskemoonaga oli edaspidi alalisi varustusprobleeme. Tasub veel lisada, et kuigi piirikaitserügement oli eelnimetatud põhjustel nõrgem ka tavalisest Saksa jalaväerügemendist, ei takistanud see asjaolu näiteks Lätis vajadusel neid liitmast lätlaste SS-diviisidega.

See rügement formeeriti mobiliseeritud meestest 1944. aasta kevadel (kokku oli mehi isikkoosseisus 2577) ja saadeti esialgu Peipsi järve äärde rannakaitsele, juulis Pihkva rindelõiku ja peagi tagasi kodumaale, seekord juba Narva jõe äärde Permisküla piirkonda.

Nimelt kraapis Saksa väejuhatus kiiruga kokku oma diviise, et saata neid Leetu ja Valgevenesse, kus arenes edukalt Punaarmee pealetungioperatsioon Bagration. Permisküla juures oli seni kaitsel olnud Saksa 225. jalaväediviis, mille positsioonid piirikaitsjad nüüd üle võtsid. 6. rügemendi kaitselõigu pikkus oli 12 kilomeetrit Kuningakülast Karolini. Väeosa ettevalmistus ja meeleolud polnud kõige paremad, teel Pihkvamaalt Narva rindele deserteerus mitusada meest, kellest osa küll pärast kodus käimist tagasi tuli.

Narva jõe läänekallas Narva linnast kuni Peipsi rannikuni oli sõjategevuseks üks kõige ebasobivamaid piirkondi: soine, metsane ja korralike teedeta. Sellele vaatamata tuli asjaolude sunnil siin 1944. aasta veebruarist kuni septembrini hoida rinnet. Kokku paiknes Narva jõe Eesti-poolsel kaldal neli Eesti piirikaitserügementi numbritega 2, 3, 4 ja 6.

6. piirikaitserügemendi I ja III pataljon paiknesid Narva jõe läänekaldal, II pataljon võttis positsioonid sisse Permisküla saarel, mida ühendas kaldaga kerge pontoonsild. Metsaga kaetud saarel oli tol ajal veel kaks talu. Juba paari päeva pärast oli teisel pool rindejoont paiknevatele Punaarmee väeosadele saabujate kohta kõik teada ja Vene valjuhääldajatest hakkas kostuma pidevat eestikeelset propagandat, eelkõige soovitustega nende poole üle joosta ning enne oma ohvitserid tappa.

Kuna vaenlane teadis 6. piirikaitserügemendi kohta üsna väikseidki detaile (näiteks marketendri jagamise päeva), sai seda seletada vaid ülejooksikutelt või vangidelt saadud teabega. Eriti hästi võis vaenlase propagandat kuulda Permisküla saarel, kus üle jõeharu paiknesid venelaste eelpositsioonid vaid saja meetri kaugusel veepiirist.

Esimene tõsisem relvakokkupõrge 6. rügemendi lõigus toimus 27. juulil – ajal, kui põhja pool käis juba täie hooga suur Sinimägede lahing. Selle päeva hommikul korraldasid Punaarmee väeosad siduvaid rünnakuid ka Eesti piirikaitserügementide kaitselõikudes.

Kõige pealt avati suurtükituli 6. rügemendi III pataljoni lõigus, seejärel ületas umbes pataljonisuurune väeosa Narva jõe ja püüdis hõivata sillapead jõe Eesti-poolsel kaldal. Siiski õnnestus eestlastel vaenlane tagasi tõrjuda ja mõned vangid võtta.

Otsustavad sündmused eestlaste rindelõigus toimusid 11. augustil, kui põhja pool toimuv Sinimägede suurlahing oli juba lõppenud sakslaste-eestlaste tõrjevõiduga. Selle päeva lõuna ajal andis nõukogude kahurvägi (kokku 381 suurtükki ja miinipildujat – osa neist tulistas ka jõe läänekallast) ülitugeva ja kontsentreeritud tulelöögi Permisküla saarel asunud II pataljoni positsioonidele, millele lisandus madallennul toimunud IL-2 ja IL-4 tüüpi ründelennukite rünnakud kuuest kuni üheksast lennukist koosnenud gruppides.

Tuleorkaan purustas kaitsjate punkrid ja kuulipildujapesad, pööras segi ning mattis mulla alla kaevikud ja traattõkked. Tulelöögile vastasid ainult rügemendi enda vähesed suurtükid, sest paar päeva varem oli Narva jõe läänekaldal selles rindelõigus paiknenud sakslaste suurtükivägi, mis oli ette nähtud kaitse toetamiseks, mujale viidud. Ligi tunni jooksul oli kogu Permisküla saar ja Narva jõe läänekallas selles rindelõigus üks suur tule-, suitsu- ja tolmumeri.

Suurtükitule ajal sai täistabamuse ka pataljoniülema kapten Robert-Johannes Pärlisti punker, kus olid koos peaaegu kõik pataljoni ohvitserid, kes viimseni hukkusid. Surma said Pärlist, tema adjutant leitnant Mihkel Maran, leitnandid Enno Rannik, Richard-Heinrich Avaro, Juko-Johannes Karjel ja Albert Sume.

Tund või poolteist kestnud kahuritulele järgnes üle jõe tulnud venelaste dessant paatidel ja parvedel. Saar vallutati ja Eesti-poolsele kaldale pääses ujudes vaid kolm sõjameest ning raskelt haavatud kompaniiülem leitnant Vladimir Kukk. Ujudes tuli põgeneda seetõttu, et suurtükituli purustas ka pontoonsilla.

Permisküla saare kaitsjad pidasid kõigele vaatamata vastu kuni lõunani ja veel õhtulgi kostus üksikuid kuulipildujavalanguid. Saare vallutamisele järgnenud katsed tungida edasi Narva jõe läänekaldale lõi major Lillelehe moodustatud löögigrupp (rügemendi staabikompanii ja suurtükipatarei, mõned 292. politseipataljoni üksused, 4. piirikaitserügemendi I pataljon) tagasi.

Suur hulk vangistatud eestlasi (vaatlejate hinnangul 60) viidi paatidega saarelt Narva jõe idakaldale ja saadeti edasi sõjavangilaagritesse. Vangide arvu kinnitavad ka Punaarmee ettekanded, mille kohaselt vallutasid 109. laskurkorpuse allüksused (602. polk) Permisküla saare kella 15ks, purustades täielikult saart kaitsva pataljoni ja võttes 65 sõjavangi.

Siiski kurdetakse ründajate aeglase tegutsemise üle ja mainitakse, et lõplikult „puhastati saar vaenlasest” kella 20ks. Ilmse liialdusena tundub kinnitus, et „vaenlane jättis maha 300 langenut”.

Kui Velikije Luki, Sinimäed ja eriti Eesti Diviisi 45. rügemendi rasked kaotused Auvere rindel ja 46. rügemendi kaotused Narva jõe ääres on hästi teada ja kirjeldatud, siis piirikaitserügementide lühikeses ajaloos kohutavad kaotused Permiskülas pole sugugi nii tuntud.

Heino Prunsveldi raamatus „Sõjasurmad 1939–1945. Eestlased ja eestimaalased, kes langesid, surid ja jäid teadmata kadunuks Teise maailmasõja rinnetel” on üles loetud koguni 220 kuuenda piirikaitserügemendi sõjameest, sõdurit ja ohvitseri, kes said surma või jäid teadmata kadunuks üheainsa päeva loetud tundide jooksul väikesel Narva jõe saarel.

Kui me arvestame, et 60 meest võeti vangi (ja ka neist hukkus osa sõjavangilaagrites), sai lühikese aja jooksul surma 160 Eesti sõjameest. See on Eesti sõjaajaloos väga suur arv ja väärib mälestusmärki Permisküla saarele.

Allikas: mehele.ohtuleht.ee

Jaga sotsiaalsete võrgustike:

Kommentaarid - 3
arts

teisipäev, 11. juuli 2017. a 12:35

[ Sisu ei vastanud Õhtulehe kommenteerimise reeglitele. ]

Profet

teisipäev, 11. juuli 2017. a 12:34

Tahtmata küll norida, ma seda pean tegema, sest ajakirjanik väidab: "... Permisküla lahing oli üks Eesti sõjaajaloo ohvrirohkemaid..." ja hiljem lisab, et langenud 300 meest on ilmselge liialdus. Seega langes lahingus mõnisada meest ja usun, et selliseid lahinguid oli sõja-ajaloos meie pinnal palju. Tegemist pole mingi haruldusega. Veel vähem oli tegemist ohvriterohkeima lahinguga, sest teatavasti langes oluliselt rohkem mehi juba Madisepäeva lahingus 1217. a. (1000-1400), rääkimata Sinimägede lahingust 1944 (kaotusi meie poolel ca 10 000 ja venelastel ca 170 000).

Kopi Pasteet

teisipäev, 11. juuli 2017. a 12:34

Vikipeediast maha kopeeritud isegi koos märkustega puuduvate allikaviidete kohta... Häbi, Õhtuleht!